Üheksas päev

Hommik algas väga vara, kella 8st. Sõime kiiresti kõhud täis ja läksime siis üheksa paiku rongijaama. Tänaseks olid meil heireliga plaanitud ära kasutada meie Londoni passid (see on selline pass, mis maksab £37 aga sellega saab väga paljudesse kohtadesse sisse niiet kokkuvõttes kui päev korralikult ära plaanida tuleb see kasulik). Et päeva võimalikult palju ära kasutada mõtlesime et läheme võimalikult varase rongiga, aga kuna off peak algab kella poole 10st, siis enne seda nagu ei oleks saanud minna, sest päeva kaarti hind enne seda poole kallim. Meie rong läks 9:24, ise mõtlesime et mis see kuus minutit ikka on. Kui läksime siis piletikassasse ostma ütles naine et seda rongi me võtta ei tohi. Meie läksime ikka peale, sest selle aja jooksul oleme näinud kontrolli ainult ühel korral. Natuke pabistasin küll aga kõik läks hästi. Me läksime juba Wimbledonis maha ja võtsime sealt metroo, tundus algul hea mõte kuid seda metroo rongi pidime umbes 15 minutit ootama. Läksime siis sellega sinna peatusesse kus meie kino pidi olema, mõtlesime et läheme varakult sinna et broneerime piletid ära et kindlasti saaks aga kino oli nii vara kinni hoopis. Mõtlesime et läheme hoopis bussiga metroojaama tagasi sest see oli umbes 10 minutit kõndimist, natuke jõudsime bussijaamas uurida millisele bussile minna, kui juba üks onu meilt küsis kuhu minna tahame ja juhatas meid õigele bussile, bussis ütles veel ka kus maha minna, jube võõras et siin kõik nii viisakad ja abivalmid. Edasi läksime Tower Bridge, seal saime sees ringi kõndida ja vaadet nautida, veel nägime seal mootoriruumis kuidas see sillavärk töötab. Pärast seda läksime inglise sõjalaeva seal samas kõrval, suur laev kus sai sees ringi käia ja näha kuidas seal elu käis. Päris põnev koht, nägime kus magati, kus süüa tehti, haigla ruumid, postkontor kõik oli seal olemas. Pärast laeva einetasime natuke ja siis läksime Tower of Londonisse, seal käisime natuke ringi ja vaatasime kuningate ja kuningannade kroonijuveele ja natuke muudki, kuid seal eriti põnev meie jaoks polnud, mina olin seal varem käinud ka. Siis läksime sealt samast kõrvalt kruiisi peale millega sai sõita mööda Thamesi laevaga Westminsterisse. Seal mees rääkis hoonetest ja kohtadest mis teepeale jäid. Ilus oli küll. Kui laeva pealt maha saime põrutasime kohe kino poole, kell oli peaaegu kolm ja kino algas 3:30. Kuna meil enne jäi pilet broneerimata siis mõtleie et peame kinglasti 15 minutit varem kohal olema, enam vähem jõudsimegi suure kiirustamise peale. Kuid selgus, et kokku vist tuli seansile natuke üle 10 inimese aga saal oli üsna suur. Vaatama läksime Mamma Miat, jube hea film, kõigile soovitan, see oli ABBA hittide põhjal nagu muusikal. Tõesti hea. Pärast kino mõtlesime et läheme mängime bowlingut aga tuli välja et kõik rajad olid kinni ja oleksime pidanud ootama üle tunni, ja tegelikult oleksime saanud mängida vaid ühe mängu. Teine variant oli minna uisutama aga seda oleks ka pidanud üsna kaua ootama ja teine takistus oli see, et heirelil polnud sokke jalas. Läksime küll kõrvale poodidesse otsima, kuid seal olid mingite hindude poed ja mõttetult kallid hinnad ühe sokipaari kohta. Sellest atraktsioonist siis loobusime. Üks London passi osa oli veel ka mingi mänguautomaatidega koht, kus jutu järgi pidi saama kuus mängu tasuta. Tegelikult on seal kõik asjad nipiga. Saime hoopis kuus münti millega teatud mänge sai kasutada, aga osa enamik automaate vajas kahte münti. Kasutasime siis selle võimaluse ka ära ja läksime edasi rongipeale. Jõudsime ilusti koju, kell oli umbes pool kümme. Pikk ja väistav päev, millele järgnes magus uni.

Kaheksas päev

Pärast hommikusööki läksime Kingstonisse.Pidime pileti ostma piletimasinast, aga millegipärast ei tahtnud see meiega koostööd teha ja andis kõik rahad tagasi mis me sisse toppisime. Piletikassa oli kinni ja rongini oli üsna vähe aega, ei teadnudi kohe mis teha. Emmel tuli hea mõte kasutada sellist informatsiooni posti platvormi peal, kus on kaks nuppu – info ja hädaabi. Vajutasin siis info nuppu, hakkas kõvasti kutsuma nagu telefonis, siis võttis üks mees vastu, rääkisin talle oma mure ära, ta konrtollis järgi ja ütles et informeerib teisi ja et läheksime rongi peale ja ostaksime pileti sealt või kingstonist. Nii tegimegi ja kui ka kingstonis oma mure ära rääkisime müüs seal üks must mees meile piletid. See oli isegi mingismõttes hea et me ei saanud fulwellist pileteid osta, sest me oleks ostnud päevakaarti, sest teadsime et õhtul on vaja veel Stainesi sõita. Kingstonis tuli aga välja et Staines jääb tsoonist välja ja seal see polekski kehtinud. Ostsime siis edasitagasi piletid kingstonisse ja stainesi, mis kokkuvõttes tuli isegi 40 piid odavam. Kingsonis vaatasime jälle niisama ringi. Paar tundi linna peal ära kolatud läksime tagasi koju.
Õhtuks oli Mikul plaan minna Stainesi, et kohtuksime tema õega. Emmel ja Mikul ei olnud plaanid nii vara minna, ning me heireliga läksime siis varasema rongiga juba sinna ära, mõtlesin et näitan heirelile, kus emme kunagi elas ja kõnnime siis Thamesi kaldal. Nii tegimegi, aga jõe äärde saamine polnud nii kerge kui arvasin, see värav kust emme vanasti käis, läks ühest suure maja hoovist läbi ja oli nüüd mingi koodi alla pandud, umbes 20 minutit otsisime väravat, lõpuks leidsime. Toitsime veel saiaga natuke hanesid. Eelmine kord kui seal käisin oli seal väga palju luiki kuid nüüd nägime ainult kahte.
Emme ja Mik jõudsid umbes poolteist tundi pärast meid, läksime neile rongijaama vastu. Ka Miku õde Madeline ja ta mees tulid sinna. Läksime siis ühte klubisse. Klubid on nende jaoks sellised pubi moodi kohad, kuhu sisse saavad ainult klubi liikmed. Neil on mingi aasta maks ja seal on söögid tunduvalt odavamad. Ilus koht oli, aga üsna eakad inimsed olid seal kõik. Õhtu jooksul korraldati neile mingi mälumäng ja kõik said endale osta mingid ühe naelased loteriid, kus iga pileti peal oli kümme numbrit. Õhtu lõpus loositi umbes viis või kuus nr välja ja võitja sai suure tüki toorest liha. Miku õde võitis kaks korda. Söögiks võtsime riisi kana ja karrikastmes, väga vürtsikas aga hea. Ports oli üllatavalt suur, ikka nii palju kui taldrikule mahub ja hind ka üsna mõistlik. Mehed jõid õlut ja kõik ajasime juttu, rongiga hakkasime kodupoole liikuma natuke 11 läbi, aega võttis see meile umbes tund. Kodus läksime kohe magama sest homme pikk päev ees.

Kuues päev

Hommikul ärgates oli emme jälle juba varakult söögi valmis teinud – sellise asjaga võib isegi ära harjuda. Tänaseks oli plaan minna parki avastama. Nii ka tegime, läksime enne Tescost läbi ja ostsime pätsi saia, et parte sööta. Veel läksime poodi et osta mingi lina mida saaks istumise alla pargis võtta, väga rasket asja ei tahtnud osta muidu raske vedada, seepärast ostsime sellise ühekordse laudlina, maksis õnneks vähe ja oli ka kerge. Läksime siis Bushy parki, võtsime suuna väikeste parkide peale, seekord ei võtnudki sinna jõudmine nii palju aega. Esimeses pargis jalutasime natuke aega ja leidsime siis pardi ema oma poegadega üles, viskasime neile saia ja nautisime lihtsalt loodust. Seal kõrval oli ka kohe üks teine väiksem pargike, kus olid kaks suurt luike. Algul söötsin neid saia neile ette visates, lõpuks andsin saia neile juba otse käest. Mingi hetk kui hiljem parte toitsime oli neid umbes 20 ma arvan. Pärast seda panime oma teki maha ja mõtlesime et puhkame natuke, ma vist jäingi korra päris magama. Ärkasin mingi imeliku heli peale, mulle tundus et nagu mingi jõehobu oleks kusagil lähedal, aga tegelt mingi mees tegi oma kurguga imelikku häält, tal oli vist mingi puue igatahes ta liigutused olid ka imelikud. Sõime siis natuke lõunat – võileivad mis emme oli kaasa teinud. Kõht täis läksime edasi jalutama. Käisime vaatamas Bushy pargis olevaid järvi, sinna jõudmiseks tuli läbida meil minust pikemaks kasvanud sõnajala metsa, kui seda võib nii nimetada, neid oli ünsa suure ala peale väga tihedasti ja nad olid tõesti pikad. Ma natuke kartsin sest seal sees oli palju hirve junne ja ma enne nägin ka ühte neist seal sees. Mõtlesin et hüppab äkki kuskilt välja. Midagi õnneks ei juhtunud, nägime järved ära, oli tõesti ilus kuid tegelikult tundusid nad üsna musta veega. Palju peresid pidasid seal oma piknikku. Tagasi otsustasime minna natuke teist teed, läksime Teddingtoni väravast välja, teadsin et seal peab kusagil Tesco olema, aga tuli välja et sinna veel üpris pikk maa, siis otsustasime minna linna kaudu järgmise pargi väravani, mis aga oli kinni kuni reedeni mingite tööde präast. Tagasi Teddingtoni värava juurde minna polnud ka mõtet niiet kõndisime tänavaid mööda edasi. Lõpuks leidsime juhtnööride abil ka pargi sissepääsu (see park on ümbert ringi kivi müüriga ümbritsetud ja sisse saab ainult väravate kaudu, need sulgetakse õhtuti). Tuli välja et see sissepääs on väga väga lähedal Miku maja lähedasele sissekäigule, oleks me veel natuke tänavaid pidi kõndinud oleksimegi koju jõudnud. Ei uskunud ise et kodu nii lähedal, aga tegelt oli hea meel sest jalad olid päris väsinud. Pargis kõndides seda eriti ei tajunudki aga linnatänavatele jõudes hakkasid kohe tulitama, ilmselt kõvast pinnasest. Koju jõudes olid mik ja emme välja läinud, käisid ka pargis jalutamas. Siis puhkasime niisama ja käisime duši all sest ilm siin väga palav täna ja tuult ka eriti pole. Vaatasime netist selle pargi kohta, seal pesitseb üle 300 saja hirve ja see park üldse on Londoni piirkonnas suuruselt teine kuninglik park(450 ha). Täna vist kõndisime oma 10 kilomeetrit kokku. Õhtuks tegi Mik õhtusöögi, kõigil said kõhud ülearu täis. Oleme piisavalt end kõik ära väsitad et magama minna.

Viies päev

Täna hommikul magasime pikalt – kümneni. Hommikul avastas Heirel et oli emale mõeldud Leoton1000 geeli oma kotti unustanud. Kui kõhud täis läksime siia linnakesse post kontorit otsima. Selle leidmine ei olnud väga raske ning panime väikese paki posti – maksis vist koos pehme ümbrikuga kuskil £1.50. Kodu poole kõndides jäid teepeale ka Charity shopid millest läbi hüppasime. Need on meie mõistes kaltsukad, kus on peale riiete veel ka palju muud pudi padi – ühesõnaga kõike. Inimesed viivad oma asjad mida enam ei kasuta sinna ja raha selle eest läheb heategevusele. Täna hommikul otsustas ka mik oma laua telefoni sinna viia, sest tal ei olevat enam seda vaja. Mina ise leidsin sealt endale Sõprade 8 hooaja video kassetid kokku £1.50. Sealt leiaks kõike ma arvan.
Pärast hommikust poes käiku otsustasime minna jalgsi Hamton Courti palee juurde. Läksime läbi Bushi pargi, vaatasime kaarti et välja mõelda kuidas oleks kõige otsem aga hiljem selgus ikkagi et üsna suur tiir tuli sisse. See tiir oli tegelikult isegi hea, sest leidsime sellest suurest pargist, kus muidu nägi ainult kollaseks läinud heinamaad ja suuri puid, aiaga ümbritsetud väiksemad pargikesed. Algul ei saanud arugi mis need on et aed ümber ja puid täis, kuid siis otsustasime et läheme sisse ja seal oli uskumatult ilus. Oja voolas ja igasugu erinevaid taimi ja puid kasvas, muru oli niidetud ja pargi pingid iga natukese aja tagant. Leidsime ka mingi madala tiigi kus olid üsna suured kalad – Heirelil läksid sellepeale kohe kalastamisneelud tööle ja oli kindel et homme läheb sinna kalale. Ma muidugi ütlesin et ta peab sellega arvestama et mik teda oma korterisse selle kalaga ei lase ja ega me ei uskunud üldse et seal kala püüda võikski – aga näkkaks seal kindlasti ma usun. Pika kõndimise ja otsimise peale jõudsime lõpuks siis Hamton Courti. Piletit me lossi sisenemiseks ostma ei hakanud, kõndisime lihtsalt ümber lossi niipalju kui sai, roosiajas tegime pilti ja puhkasime jalgu. Pargis pikutasime natuke muru peal ja puhkasime. Pärast kodu poole minema hakates olime juba aru saanud et enne olime tulnud üsna suure tiiruga ning valisime teise tee. Läksime ikkagi läbi Bushi pargi, ka üks väiksem pargige seal sees jäi meile teepeale, see oli ka võrratult ilus, pardid oma poegadega ujusid oja peal, kaks suurt luike peesitasid muru peal, üks orav jooksis ringi. Pardid olid inimestega üsna harjunud, tulid mulle päris ligidale ootasid vist et neile saia viskaks. Otsustasime siiski et liigume kodu poole ja väiksest pargist välja jõudes selgus et oleme kodule juba üsna lähedal ja see tõestas et enne oli tehtud ikka üpris suur tiir. Tagasitee oli igatahes täielikult diagonaali otse koduni. Kokku võis tulla tänane jalgsiteekond kokku 7 km – ka jalgadest on seda tunda. Enne kodu läksime veel Teskost läbi et osta õhtusöögiks materjali. Tänase õhtusöögi tegime meie Heireliga. Täidetud paprikad riisi ja seentega ja ahjukartulid. Koogi ostsime mu sünnipäeva puhul ka – maasikajuustu kook – jube hea. Kõhud täis vaatasime veel natuke telekat ja varsti läksime magama ära.

Neljas päev

Ärkasime üheksa paiku ning plaan tänaseks oli minna Croydoni, kus Mik ütles et on suured poed. Põnev oli see sellepärast et sinna läksime trammiga. Fulwellist sõitsime rongiga Wimbledoni ja sealt võtsime trammi ja sõitsime Croydoni. Ma varem ei teadnudki et Londonis on ka trammid, päris ilus ja suur oli ei anna võrrelda Tallinna omadega. Sinna jõudes jalutasime natuke ja leidsimegi keskused üles, oli päris huvitav ja ilus linnaosa. Seal paar tundi ringi vaadates läksime trammiga ja rongiga samat teed pidi koju tagasi. Sõime kõhud täis ja läksime veel jalutama Bushi parki, seal toimus ka mingi kriketi mäng, mille põhimõttele pole ma veel pihta saanud. Jõudsime sealt napilt tagasi ning võtsime Reeli asjad et minna teda bussile saatma. Tal oli kaks suurt kotti nii et mõtlesime et võtame meie kohvri et Heirelil seda linnas parem kanda oleks. Kuna jõudsime Londonisse poole kaheksa paiku siis oli piisavalt aega et minna London eyele. Sinna jõudes tuli aga välja et nii suure kohvriga sinna peale ei lasta, otsustasime siis et mina jään maha koos kohvriga sest olin seal peal ju ka varem käinud. Reeli ja Heirel jäid aga väga rahule. Pärast seda läksime metrooga Victoria jaama, algul olime raudtee jaamas kohvikus hiljem läksime saatsime Reeli bussijaama. Reeli andis mulle ka juba kingituse ära. Jätsime siis kurvalt nägemist ja hakkasime Heireliga kodu poole liikuma. Tulime natuke varem ära sest siis saime Fulwelli rongile, muidu oleksime pidanud kaugemalt ja tundmatumast kohast jalgsi tulema. Jõudsime koju umbes poole kaheteiskust. Ka Reeli sai ilusti bussi peale, võttis endale teise korruse esimese koha.

Kolmas päev

Kolmas päev. Hommikul saime une täis magada, ärkasime umbes 9 paiku. Sihiks täna oli London. Esimese asjana võtsime sihiks Picadilly Circuse, kus pidin välja võtma meie Londoni Passid, arvasin et pean neid kasutama sel päeval mille kodus netist ostes valisin, aga nagu selgus võime sinna ise kuupäeva kirjutada ja minna millal soovime. Picadilly Circuses oli väga väga palju rahvast ja samal ajal kui sinna jõudsime käis seal mingi suuremat sorti rongkäik, lauldi ja hõisati. Ei saanudki päris hästi aru mis puhul see oli korraldatud, aga tundus nagu oleks tegi jeesuse ja mingi usuga. Igatahes protesti eesmärgil ei tundunud see olevat, sest kõik tundusid väga rõõmsad.
Edasi läksime teadusmuuseumi. Seal ostsime kõigepealt ära Imax 3D kino piletid, võtsime filmiks Space Station. Enne filmi algust oli umbes tunnike aega, selle aeg vaatasime seal niisama ringi. Film oli väga põnev, näitas kuidas kosmonaudid kosmoses elavad ja seal tööd teevad, kuidas üldse see harjutamine ja ettevalmistus käib. Pärast kino vaatasime veel seal muuseumis natuke ringi ja siis läksime kõrval olevasse loodusajaloo muuseum. Seal nägime ära suure elusuuruses sinivaala maketi ja muidugi ka palju muud. Seal väga kaua me ei olnud kuna kõik olid juba üsna väsinud. Pärast seda läksid Mik ja emme koju, meie läksime kolmekesi Harrodsi kaubamajja. Reeli tahtis lihtsalt näha mis seal on ja mida müüakse ja ega me keegi polnud seal varem käinud. See tänav oli väga rahvast täis ja kaubamaja ise samuti, asjad olid ikka ulmeliselt kallid – mingi tavaline väikeste kivikestega juukseklamber üle 200 nalea K. Seal väga kaua ei olnud ja mõtlesime et läheme vaatame Big Beni ka ära. Sinna jõudmine oli oodatust raskem sest minu välja mõeldud teekonna rikkus ära see et lisaks Victoria liinile oli kinni pandud ka Jubilee. Sellest saime teada alles siis kui olime pika maa maha kõndinud. Big Ben ja London eye nähtud olime kõik väga väga väsinud ja võtsime suuna kodupoole. Jõudsime ilusti rongile ja sõitsime Fulwelli poole. Reeli aga tahtis Mikule juustukooki osta mida oli ainult Tescos. Selleks pidime minema üks peatus varem maha tulema Teddingtonis. Tesco leidsime kahe inimese juhtnööre järgides ilusti üles. Meie Heireliga ostsime hommikuks ühe saia ja mõtlesime et proovime maksta iseteeninduse letis. Saime ilusti hakkama – ka Eestis võiks selline asi olla, et kui väga vähe asju siis lähed lased ise triipkoodid läbi ja sisestad raha või kaarti – väga mugav, eriti suurtes poodides kus pikad järjekorrad. Selgus et bussipeatus oli kohe poe ukse lähedal mõtleisme et sõidame siis hoopis bussiga sest meil olid nagunii travelcardid olemas. Saime hakkama ja koju jõudsime 9st.
Kodus ootas meid jälle Miku tehtud õhtusöök – mingi very special inglise Sunday dinner.
Pärast sööki nagu ikka kõigil olid kõhud full ja raske olla. Ajasime natuke niisama juttu ja läksime ära magama.

Teine päev

Hommik algas üsna varakult, kell tirises kella viiest. Hommikust nii vara ei söönud, võtsime instruktsioonilehed kaasa ja hakkasime bussijaama poole minema. Kõik läks nii nagu plaanitud, buss väljus õigeaegselt. Liiklust oli nii vara õnneks väga vähe ja peatusi väga palju tegema buss ei pidanud. Hammersmithis ümber istumine oli väga lihtne, pidime ootama umbes 3 minutit. Victoria bussis oli sellepärast natuke halvem, et seal ei üteldud järgmise peatuse nime ja pidime ise nuputama kunas võiks tulla, natuke keeruliseks tegi asja veel ka see, et siin bussides peab enne peatust stop nuppu vajutama et buss üldse peatuks (bussijaamas oodates peab kätt tõstma). Üritasime siis Heireliga jälgida kaarti ja bussipeatusi, kuid need eriti kokku ei läinud – ja järsku vaatasime et olimegi kohal, hüppasime püsti läksime välja – õnneks saime hakkama. Reelit pidime ootama kõigerohkem 10 minutit. Tema muljed 10 tunnisest bussireisist olid sellised, et magada eriti ei saanud, natuke kitsas oli olnud ja keegi tallus ta jalgadel. Ei oleks tahtnud tema nahas olla. Edasine ülesanne oli Reelile hankida bussipilet (endale ostsime ära juba eelmine päev, oleks võinud ettenägelikumad olla ja reelile ka osta aga ei teagi mis me mõtlesime), keeruliseks tegi asja see et kell oli nii vähe alles ja putkad alles kinni. Kõndisime siis mitme õpetuse järgi Victoria rongijaama, sealt ka õnnestus see pilet osta. Umbes poole tunnipärast peale kohtumist istusime bussi ja sõitsime tagasi Miku juurde. See sõit oli juba tunduvalt ebameeldivam, täistund ja liiklus oli jube. Buss peatas peaaegu igas bussipeatuses ja see pidurdamine fooride ja peatuste vahel ajas südame pahaks. Kui hommikul sõitsime kokku tunni, siis tagasi tulles läks pea poolteist. Miku juurde jõudes oli emmel juba söök valmis ja meil parasjagu kõhud tühjad.
Esimesed muljed muljetatud ja natuke puhatud läksime Kingstonisse. Mina Heirel ja Reeli läksime bussiga, Mik ja emme läksid rongiga. Meie buss sõitis u 20 minutit, rong 10.
Esimene sihtmärk Kingstonis oli Primark. Seal sai Heirel kinnitust mu jutule et inglismaalt võib ikka väga odavalt riideid osta. Näiteks: paar meeste teksaseid £5 mis teeb umbes 100 krooni – uskumatu!
Kingstonis jalutasime veel ringi, lõpuks olime üsna väsinud ja täna jätsime Hamton Courti vahele. Koju jõudsime umbes poole viiest. 7st läksime kohalikku india restorani sööma, toitude nimed olid väga keerulised seega ma ei hakka neid siia kirjutama. Igatahes toit oli maitsev ja vürtsikas, kõigil said kõhud ikka väga täis. See söögikoht on sellepärast väga hea, et midagi ei tõsteta sulle taldrikule vaid pannakse laua keskele kuumadele alustele, niiet kõik saavad natuke kõigi omi proovida. Peale hullu söömist jalutasime väikese tiiruga koju ja nüüd sätime magama.