Kaheksas päev

Pärast hommikusööki läksime Kingstonisse.Pidime pileti ostma piletimasinast, aga millegipärast ei tahtnud see meiega koostööd teha ja andis kõik rahad tagasi mis me sisse toppisime. Piletikassa oli kinni ja rongini oli üsna vähe aega, ei teadnudi kohe mis teha. Emmel tuli hea mõte kasutada sellist informatsiooni posti platvormi peal, kus on kaks nuppu – info ja hädaabi. Vajutasin siis info nuppu, hakkas kõvasti kutsuma nagu telefonis, siis võttis üks mees vastu, rääkisin talle oma mure ära, ta konrtollis järgi ja ütles et informeerib teisi ja et läheksime rongi peale ja ostaksime pileti sealt või kingstonist. Nii tegimegi ja kui ka kingstonis oma mure ära rääkisime müüs seal üks must mees meile piletid. See oli isegi mingismõttes hea et me ei saanud fulwellist pileteid osta, sest me oleks ostnud päevakaarti, sest teadsime et õhtul on vaja veel Stainesi sõita. Kingstonis tuli aga välja et Staines jääb tsoonist välja ja seal see polekski kehtinud. Ostsime siis edasitagasi piletid kingstonisse ja stainesi, mis kokkuvõttes tuli isegi 40 piid odavam. Kingsonis vaatasime jälle niisama ringi. Paar tundi linna peal ära kolatud läksime tagasi koju.
Õhtuks oli Mikul plaan minna Stainesi, et kohtuksime tema õega. Emmel ja Mikul ei olnud plaanid nii vara minna, ning me heireliga läksime siis varasema rongiga juba sinna ära, mõtlesin et näitan heirelile, kus emme kunagi elas ja kõnnime siis Thamesi kaldal. Nii tegimegi, aga jõe äärde saamine polnud nii kerge kui arvasin, see värav kust emme vanasti käis, läks ühest suure maja hoovist läbi ja oli nüüd mingi koodi alla pandud, umbes 20 minutit otsisime väravat, lõpuks leidsime. Toitsime veel saiaga natuke hanesid. Eelmine kord kui seal käisin oli seal väga palju luiki kuid nüüd nägime ainult kahte.
Emme ja Mik jõudsid umbes poolteist tundi pärast meid, läksime neile rongijaama vastu. Ka Miku õde Madeline ja ta mees tulid sinna. Läksime siis ühte klubisse. Klubid on nende jaoks sellised pubi moodi kohad, kuhu sisse saavad ainult klubi liikmed. Neil on mingi aasta maks ja seal on söögid tunduvalt odavamad. Ilus koht oli, aga üsna eakad inimsed olid seal kõik. Õhtu jooksul korraldati neile mingi mälumäng ja kõik said endale osta mingid ühe naelased loteriid, kus iga pileti peal oli kümme numbrit. Õhtu lõpus loositi umbes viis või kuus nr välja ja võitja sai suure tüki toorest liha. Miku õde võitis kaks korda. Söögiks võtsime riisi kana ja karrikastmes, väga vürtsikas aga hea. Ports oli üllatavalt suur, ikka nii palju kui taldrikule mahub ja hind ka üsna mõistlik. Mehed jõid õlut ja kõik ajasime juttu, rongiga hakkasime kodupoole liikuma natuke 11 läbi, aega võttis see meile umbes tund. Kodus läksime kohe magama sest homme pikk päev ees.